Kui me vennaga väiksed olime, siis me käisime isaga talvel metsas jänestele porgandeid ja kapsaid ja muud toitu viimas. Riputasime porgandid-kapsad madalamate okste külge või panime maha ja tegime vist isegi lumelaterna (ma ei tea, kas fantaseerin, aga selline mälestus justkui on) ja nimetasime seda Jäneste Kirikuks.

Umbes sel ajal isa kirjutas näidendi, mille ta samuti nimetas "Jäneste kirikuks" ja mida Urmas Lennuk sel talvel Rakvere teatris lavastab.

Täna vestlesime telefonis. Isa rääkis, kuidas proovides on ja nõnda edasi. Et on äge, kui näitlejad mängivad teda ja minu ema.

Muuseas mainis isa poole sõnaga, et minu ja Joonase tegelaskujud lõigati välja...

Jutt arenes edasi, aga ma ei suutnud muud mõelda kui
Uskumatu: Lennuk lõikas minu välja!

Algul oli see puhas solvumine.

Siis aga vastupidi kerge uhkustunne.

Ma sain osaks Eesti teatri ajaloost. Sest Lennuk lõikas justnimelt minu välja.

Broneerige kõik endale piletid, sest see on ehk üksainumas kord üldse, kui saab näha lavastust, kus oleks pidanud olema ka tegelane mina.

(Muidugi võib minna ka sel põhjusel, et näidendi autoriks on minu äge isa. Eks ise otsustate.)

Vaatasin täna Patrice Chéreau filmi "Intimacy". Soovitaks, aga ei julge - seal on nii palju ilustamata seksi, et ei ole sünnis soovitada.

Aga meespeategelane on uskumatu. Ta on lihtsalt nii ilus - isegi kiilaneva pealaega, uskumatult ilus. Naine on ka ilus, tegelikult.

Hahaa, praegu tuli meelde, et Stella edastas mulle kunagi töökuulutuse, et PÖFF'ile otsitakse filmiblogijaid. Ma esialgu mõtlesin, et oh, kandideeriks. Nii tore - võiks tasuta filme vaadata ja ego buustiks ju ka, kui saaksin veel rohkem inimesi oma mentaal(-visuaal?)-leierkasti kuulama panna.

Aga põhjus, miks ma siiski ei kandideerinud, on siinse posti esimesi lõike lugedes ilmne - kukkusin tagasi reaalsusesse ja sain ise ka aru, et kui ma läheksin filmi vaatama, siis kirjeldaksin pigem seda, mis toimus enne filmi kinosaalis või mis minuga pärast koduteel bussis juhtus. Aga mitte filmi.

Praegu ka. Neid asju, mis ma tegelikult filmi kohta öelda tahaks, ei oska küll niiviisi blogis kirja panna.

Aga lugu algab lauluga "A Night In". Seda julgen soovitada. Siiski on seda parem kuulata pigem esimesi filmikaadreid vaadates kui laulja higist läikivat nägu ja viiuldaja püüdlikku rütmitabamist jälgides. Kuigi laulja higine nägu on tegelikult väga ilus ja ega viiulilgi midagi viga ei ole (peale selle, et tal on viis keelt).

Siin on albumiversioon.

Aga laulja hääl... müstiline. Midagi nagu Einstürzende Neubauten oma seksika vaikuse või Nick Cave mõrvaballaadidega, aga teistsugune. Sobib filmi alustama.

Joonas näitas mulle Radiohead'i videot "House of Cards", mis on tehtud mitte kaameratega, vaid visualiseerides arvuti kogutud andmed objektide suhtelistest distantsidest ja kujudest.

Isegi kui ma igal ajahetkel iseendaga nõus ei ole, siis usun ikka, et neil, kes Radiohead'i maailma läbi aegade parimaks bändiks nimetavad, on õigus.

Ma tihti ei taha Radiohead'i kuulata, sest selles muusikas on midagi, mis mingis meeleseisundis olles hästi ei mõju. Täna aga ei ole see aeg. Täna kuulan Radiohead'i.

(Te, onju, teate, et youtube'is on üleval terve pikk stuudiosalvestus-kontsert-film kõikide "In Rainbows'i" lugudega?)

Lugesin jälle kord üle artikli "The Logic of the Diamond Sutra: A is not A, therefore it is A." Mind vaimustab, et autor võtab lugejal käest kinni ja jalutab ta läbi kolmekümne lehekülje, mille lõpuks lugeja noogutab vaimustunult kaasa: Jaa! miski EI OLE miski ja SEEPÄRAST see ONGI miski.

Artiklit saab lugeda ja omistada siin.

Tegelikult töötan selle artikli kallal juba kolmandat korda. Esimene oli esmakursuslena R.R seminaris. Ma ei saanud tol ajal midagi aru, aga see artikkel tegi mind siiski õnnelikuks.

Teisel korral sattusin seda üle lugema vist aastake hiljem ja ehitasin ühes kursuse essees sellele üles suurepärase teooria jaapani esteetilisest maailmapildist.

Kolmas kord on nüüd. Ühes seminaris võib kõigile tutvustada end inspireerinud artiklit ja ma muidugi tõstsin jälle käe: pik mii pik mii! Ma tahan kõigile rääkida, kuidas miski ei ole miski, millest järelduvalt on see miski.

Astusin täna spordiklubi kaalule ja avastasin sealt numbri, mida ma end kaaludes kunagi varem pole näinud.

Ma nüüd mõtlen, et kas võtta veel hetke nautimaks mõtet, et olen kaalus alla võtnud või astuda vahelduseks mõne töökorras kaalu peale.

Peeglisse vaadates küll muutust näha pole.

Igal juhul arvasin, et kui ma seda siin kõigile kuulutan, siis kestab tunne kauem. Elagu spordiklubid.

Mu lemmiknaaber, muideks, on endiselt kasti-mees. Ta on ainus, kellele ma rõõmuga tere ütlen.

Näiteks eile istus ta mu ukse taga trepil kui vetsus käisin. Nii tore. (Ma ise ka ei saa aru, kas olin siinkohal irooniline. Aga ma arvan, et ei olnud.)

Tavaliselt, nii nagu ka eile, ta küsib mu käest, mis kell on. Kui teen nõutut nägu (kui kella pole käepärast), siis ta ütleb, et ega täpselt olegi vaja, öelge umbes.

Mõtlesin, et kingiks talle jõuludeks kella. Aga siis mõtlesin, et ehk võtan talt sellega küsimisrõõmu ära.

Ui ma olen unine.

Meil oli just telefonivestlus minu venna Joonasega, kes siinkohal tahtis (oleks tahtnud) küll anonüümseks jääda.

Joonas ütleb jutu sees midagi sjukest: mu ema helistas täna.

Mina: Sinu ema...?

Joonas: Minu ema.

Joonas jätkab sujuvalt:

Mu ema on abielus väga pika mehega.

Paus.

Joonas: Minu isa on pikem kui sinu isa.

Huh kuidas mulle ikka nii meeldib mu venna huumõr.

Ma muidu käisin täna trennis, aga pärast seda läks kõik allamäge. Sõin ära tonnide viisi šokolaadi, nii et hakkan alles praegu koomast välja tulema.

Lisaks eelmainit i-love-you-always-foreverile

- mistõttu eile keskööl külastas mind naaber ja ütles, et ta tahaks pärast ühtteist ikka vaikust saada ja ma tundsin end eriti sitasti, sest ma ei taha ju kärbselegi liiga teha ja kust ma pidin teadma, et ta kuuleb. Mina ei kuule teda läbi seina mitte kunagi -

oli top50s Suzanne Vega Tom's Diner (koos DNAga). Teatavasti oli lugu alguses tegelikult a'cappella. Aga eks rütm teeb hiti.

I love you always forever ja Tom's dinner on täiesti erinevad lood, ma saan aru, aga ikka tahaks paralleeli tõmmata. Mõlemal on kuidagi mõne üksiku noodi peale ehitatud hästi muhe viis, mis jääb kummitama ja mõlemad laulavad maheda häälega. (Okei, sellest vist ei piisa, et tõsiseid paralleele tõmmata, aga no juba tõmbasin.)

Tõesti.

Ma ei söö enam kunagi šokolaadi. There. I said it. Again.

(Aga juba homme söön oma sõnu. Mis, kahtlustan, maitsevad nagu šokolaad. Kalevi ploomi-küpsise...., ei Ritter Sport martsipani...)

Eelmisel nädalal tabas mind mingi tohutu intellektuaalse iha hoog (mis on iseenesest heaks vahelduseks) ja sellele lisandus veel tohutu naiivne entusiasm, et ma võin ükskõik mida (no comments) ja kui õppejõud küsis, et noh, kes siis järgmisel reedel oma uurimistööst ettekande teeb, tõstsin käe, unustades täiesti, et mul pole mingit ettekandevalmis magistritööd.

Eile olin hommikul kella seitsmest juba asjalik. Sest mul ei olnud lihtsalt enne ettekande ettevalmistamise tuhinat peale tulnud. Olin nii unine, et suutsin kujutada ette vaid totaalset läbikukkumist, aga siis tuli intellektuaalne iha tagasi ja moodustasin mingisuguse süsteemi, kuidas seda värki ette kanda.
Tuba oli nii külm, et ma ei suutnud oma käsi teki alt paberi ja pastaka järele sirutada, nii et kirja panin süsteemi alles esimeses loengus.

Aga ettekanne läks kokkuvõttes täitsa hästi ja olen senini uhke, et ma end praktiliselt essana välja pakkusin ja asja ära tegin.

Täna ärkasin jälle kell seitse, sest mul ei tulnud enne peale tuhinat esimene jaapani keele ja esimene kultuuri loeng (Rakveres) ette valmistada.

Loeng läks ka täitsa okeilt ja pärast tublit pingutust, mulle tundus, võin ülejäänud aja vabalt tinnida-tähhida niisama ja vaadata näiteks VH1 kanalilt saadet OneHitWonders top50.

Katariina kirjutas oma blogis lihtsalt geniaalsest sõnast. Nagu eelpool näete, olen pannud õla alla väljendi "tinnin-tähhin" eesti keele üldkasutusse toomisele.

Mitmed tänase top50 laulud õõtsusin kaasa: tinnin-tähhin-tinnin-tähhin.
Top50 oli vaimustav. Ma ootasin iga kord juba järgmist lugu (sest pärast esimest 30 sekundit läks igavaks) ja huvitav-mis-järgmine-on-põnevus säilis kõik need 5-6 tundi.

Praegu on sellised ajad, et hinge lähevad laulud sõnadega
i love you always forever near and far closer together everywhere i will be with you everything i will do for you.
Ja uuesti.
i love you always forever near and far closer together everywhere i will be with you everything i will do for you.
Ja veelkord.
i love you always forever near and far closer together everywhere i will be with you everything i will do for you.

Ma isegi ei häbene. Ja mis siin häbeneda ongi?

Eile juhtus selline asi.

Kell oli umbes üheksa ringis. Mina skaipisin Shyoga. Kui järsku kõlab uksele agressiivne koputus. Rusikaga.

Mina tõmbun hirmust kangeks.

Mõni päev tagasi me Shyoga olime siin ja siis järsku lõgistas keegi ukselinki, nagu tahaks väga-väga sisse tulla.

Mul on uks a-la-ti lukus, nii et polnud hullu. Arvatavasti oli tegu naabripoisi purjus sõbraga, kes minu ukse välisuksega segi ajas. Aga hirmus oli.

Ja nüüd siis see koputamine.

Tegin nägu, et mind ei ole olemas. Aga mõne hetke pärast koputati uuesti, seekord pisut vaiksemalt.

Võtsin julguse kokku, ütlesin Shyole, et helistan talle kohe tagasi, astusin ukse juurde ja piilusin piiluaugust. Ukse taga polnud mitte ainult üks, vaid kolm-neli nooremapoolset isikut. Mõtlesin, et nad on grupi-rööv-vägistajad. Okei, võib-olla mitte vägistajad, aga kindlasti lükkavad nad mu põrandale pikali oimetuks ja otsivad üles mu kuld-uurid ja näguripäevadeks aluspesusahtlisse peidetud 2000 eurot.

Olin ikka kõva mitu sekundit neid piilunud ja mõelnud, et mida ette võtta. Kas helistada politseisse? Alles minu KOLMAS mõttekäik oli, et... kuulge... need võivad ju olla mardisandid!

Tegin ukse lahti. Neli väikest last tuli tuppa. Kõigil vuntsid näkku joonistet.

Ütlesin, et oot-oot, nüüd peate küll Shyole ka esinema ja skaipisin Shyole.

Tema oli muidugi üllatunud, et kust mu tuppa järsku neli vuntsidega juntsut said ja miks nad mulle laulavad. Nemad omakorda olid natuke üllatunud, aga mõnusalt kõhevil, et neil jaapanlasele laulda tuleb.

Shyo tegi kaamera ees muumi-teatrit ja lapsed kihistasid.

Üks pisut suurem poiss esitas mulle (vihikust maha lugedes) hulga mõistatusi, mille vastust ma ei teadnud. Aga see-eest mardisantidest kõige pisem - niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii armas poissssss - ütles mulle hääletult huuli liigutades vastuseid ette.

Muidugi mul ei olnud kommi. Nii piinlik. Otsisin külmkapist välja viimase apelsini. Leidsin kapist Hollandi pakisuppe, mis Shyole väga maitsesid ja mis ta seepärast ka mulle proovida tõi. Ja siis panin neile kaasa veel pisut jaapani rohelist teed.

Tean, et supp ja tee ja apelsin on sellised asjad, mille eest võiks mardisandilt muidu nuga saada, aga ehk asja eksootika (et siiski päris Hollandi ja siiski päris Jaapani) kuidagigi võlus neid. Ma loodan.

Kohtusime Shyoga Riias. Päike säras, nagu ei oleks november. Käisime kõikides ägedates kohvikutes istumas. Käisime krišnaiidide kohvikus ja india restoranis ja kuuba-nimelises coolis noortekohas. Seal oli happy hour ja sai kaks kokteili ühe hinnaga. Shyo valis Cosmopolitani ja jõime selle ära, kuigi mina oleks valinud OrgasmSi.

See on ikka igihaljas halb nali. Et lätlastel pole Jackpot vaid on JackSpotS. Tähendab, see polegi nali. Aga see, et lätlased orgasmSeid saavad, on küll naljakas.

Siis tulime Tartusse ja ostsime sojakastet ja panime sinna natuke ingverit sisse ja natuke suhkrut ja kallasime seda praetud liha ja sibula peale ja sest sai mu lemmik ja ma täna kallasin seda praetud juurviljade peale ja see on endiselt mu lemmik maitse.

Me mõtlesime jaapani keelde grammatilise mitmuse välja. Üks porgand on ninjin. Kaks porgandit on ninjin-jin. Üks rase on ninpu, kaks rasedat on ninpu-pu. Kolm kassi on neko-ko-ko. Kindlasti on see kaude läti keelest mõjutet, (saldejums-jums-jums), aga nüüd on vähemalt see probleem lahendatud.

Siis me Shyoga käisime kohvikus ja muidugiiii sattusime seal keset päeva ainsama jaapanlasega kokku, keda me Shyoga mõlemad teame ja kes varem oli Tsukubas ja nüüd on Tartus. Poiss viis Shyo mingi kooli jaapani kultuuri nädalast osa võtma ja järgmisel päeval läksime juba kahekesi kalligraafiatundi. Päris palju jaapani tüdrukuid oli, kriipii.

Siis me Shyoga käisime minu keeletunnis ja õpilased said sellest küllap ikka kõvasti õppimise motti juurde. Üks tüdruk küsis, kas Shyol tüdruksõber on ja Shyo vastas, et jaa.

Edasi ei osanud tüdruk õnneks küsida - "ega me õpetaja ometi te...?" oli grammatiliselt liiga keeruline.

Kooli õpetajaskonnal on niikuinii alati suu kõrvuni, kui ma jälle oma "jaapani tähtedega" tulen, aga seekord oli neil suu kuklataha, kui ma päris jaapanlasega tulin.

Minu jaapanlane, my precious!

Pühapäeva hommikul istusime Shyoga lennujaama tühjas kohvikus, kui me kõrvallauda tuli istuma kaabuga jaapani härrasmees. Mees piilus meie poole, meie piilusime mehe poole ja nihelesime.

Varsti tuli kaabuga jaapanlase juurde aga eesti naine, miilustama.

Ma mõtlesin, et raisk, kogu mu originaalsus kukkus lennujaama kohvikus lihtsalt kokku. Jaapanlasega deitimist pantenteerida on selgelt hilja, seda tean. Aga et kohe samas ruumis....?

Sõna võtab jälle poppmuusikateadlane M.

Mulle meeldib Beyonce. Ta laulab hästi ja tantsib hästi, jaa. Aga peamiselt meeldib mulle tema keha: kõht ja tagumik.

Teda vaadates tekivad need harvad segadushetked, et ega ma ometi...?

Joonas saatis mulle video, kus juutuubibänd Pomplamoose (andekas tüdruk ja andekas mees) kaverdavad Beyonce'i Single Ladies'it . Ja tüdruk on ikka väga võluv.

Teised lood on bändil ka vahvad, klikkige ja vaadake. Idee on selles, et nad alati näitavad, kuidas nad miskeid helisid produtseerivad. Ma ei mäleta milline video see oli, aga ühes neist tantsib tolle kuti vanaema.

Aga tagasi Beyonce'i juurde. Ma enne seda laulu ei teadnud, aga nüüd kuulasin ka originaalversiooni ja sealt tuligi jälle meelde, et oi milline keha.

Eelmine kord, kui mõtlesin: oi milline keha, oli siis, kui teda koos Shakiraga pidevalt mtv's mängiti. Beautiful Liar - lugu looks, aga alates umbes teisest ja poolest minutist ei ole võimalik pilku sellelt kõhult ja tagumikult ära saada.

Kui aga veel tõsiselt heast muusikast rääkida, siis Kadi blogis rippus üleval Justin Timberlake'i My Love'i cover White Hinterlandi esituses. Esimesel kuulamisel see mulle superrahuldust ei pakkunud, aga teisel, kolmandal, neljandal, kaheksandal, kümnendal juba väga. Seal on olemas just see asi, mis Timberlake'i versioonis puudu on. Hmm, sügavus? Ma ei tea, aga miski.

Mu viimaste aegade aha-elamus ja eluõppetund on vist see, et djuud, poppstaarid on tegelt väga andekad! Nad lihtsalt peavad tegema mõningaid nükkeid, et nad sealjuures ka poppstaarid olla võiksid.

Mis tuletab meelde, et täna vaatasin viimast South Parki osa ja seal laulis Cartman Poker Face'i. Ikka päääris vaimukas.